reedel käisime klassiga koerte varjupaigas. me korjasime eelnevalt kooli pealt raha ja igasugu vajalikku träni. kogutud raha eest ostsime koera ja kassitoitu. nii siis reedel viisimegi kogu kraami kohale ja jalutasime koertega ja toitsime neid majustega.

olen nyyd käinud kaks korda aquatones. mõlemal korral olid totaalselt erinevad harjutused. aga aquaaerobics meeldis mulle vist rohkem. vaieldamatu lemmik on aga hoopis seljakool. uusi tutvusi pole seal veel sobitanud. lugesin kuskilt inimeste kommentaare et nad on spordiklubist nii palju häid sõpru ja tuttavaid leidnud. mina kahjuks ei tunne veel kedagi. kui oleks seal mõni tuttav oleks suurem motivatsioon minna ja ka lõbusam. einoh motivatsiooni on mul tegelt muidu kah

hullud päevad

nii eile siis avati Lõunakeskuse uus pool,sealhulgas ka Rimi. See päev algas igatahes väga halvasti, nimelt libisesin Bauhofi ringteel äärekivisse. Nüüd on autol mingi jama, pidurdades teeb veidrat häält, homme vist remonti.
Avamisel ründas meid võimas rahvamass, õhtupoole oli õnneks vaiksem. Nägin palju tuttavaid, selveri rahvast, vanakat.
Täna oli aga inu arust hoopis rohkem rahvast, noh nädalavahetus ju ja noh olin nati tihedamini kylastatavas kassas.
Nii nyyd on õnneks 2 pikka ja väsitavat päeva seljataga ja homme vaba, siis puhkan mõnuga. Kuna autoga on nagu on siis ei saagi homme Aquatone trenni minna, eks jääb sellega tutvuse tegemine siis järgmisse nädalasse.

seljakool

Täna proovisin trennis rühmatreeningut nimega Seljakool.
Algul tundus et mega lihtne, mis see pallipeal istudes yles alla põrgata siis ära pole. Aga lõpuks olin suht kutu. Tuli välja et ei piirdutud vaid põrkamisega vaid sinna juurde tehti igasugu ime venitusi. Yx hetk tundus et käed kukuvad kyljest ära,sest need olid ikka mega imelikus asendis. Aga elama jäin ja teinekord olen juba osavam :)

oktoober-suurte muutuste kuu

Vähemalt sel aastal on nõnda. Esiteks vahetasin töökohta, nyyd töötan Lõunakeskuse Rimis.Selveris sai töötatud 2 aastat ja 3 päeva. Mõnest töökaaslasest hakkan kyll puudust tundma aga noh mis parata, kui ei ole muud moodi võimalik koolis käia. Uues kohas ootabmind uus suur kollektiiv, graafik mis võimaldab koolis käia, uus kogemus, sest kassasüsteem on neil kyll teine.
Ja teine suur muutus- liitusin Arctic Spordiklubiga. Enne ülikooli tulekut olin 20 kilo kergem. Siis aga sai põhilõunasöögiks snickers+mars+kartulikrõpsud ja õhtusöögiks pitsa+ suur tahvel shokolaadi, nii et jah....
Nyyd aga on mul kaasas kantavast koormast siiber ja yritaks sellest vaikselt lahti saada.
23 okt käisin klubiga tutvumas, lahe koht. Palju igasugu treeningmasinaid, ujula(see kõige tähtsam), aeroobika saalid. Igati viisakas koht, populaarne tundus kah olevat.
26 -ndal käisin esimest korda trennis, algajana panin nati trenni valikuga puusse- easy spinning kõlab kyll lihtsalt aga on väga väsitav, esimese korra kohta oleks võind ju miskit lihtsamat valida. Aga see et ma suht surnd olin pärast, mind ei morjenda, kavatse veel millagi spinningusse minna aga vahepeal tahaks teisi treeninguid ka proovida.
Praegu olen igatahes positiivselt meelestatud ja yritan võimalikult tihti trenni jõuda.
Paar korda olen käinud masinatega jooksmas ja sõitmas.
Täna käisin AquaAerobicus, kindlasti lähen esimesel võimalusel uuesti. Mulle meeldis. Lõbusad harjutused oli, vesi oli mõnus lõõgastav ja soe.

2009 aasta algus

Ega vist aasta algul suurt erilist polnd
Juulis sai endale auto muretsetud ja nyyd mu load jälle sõidavad, mitte ei vedele kuskil kapinurgas.
See on muutnud töö ja kooli vahelt pendeldamise lihtsamaks. Töö, kool ja kodu- kõik mul ju eri linna otstes.

2008 aasta

Kevadel kolisin yhikast välja, pole nagu mõtet tyhja maksta kui viibida seal vaid tunnike nädlas. Töö Selveris hakkas mulle meeldima, tundus etem kui mu ülikooli õpingud. Keemia ei tundund enam sugugi nii põnev ja lihtne kui keska ajal, puhtalt sõnast keemia hakkab paha, ei taht sest enam miskit teada, veel vähem sellega tegeleda ja nii võtsin ma paberid välja.
Nii jäi muidugi kahtlaselt palju aega yle ja haridust mingisugust kah polnd. Ja nii siis sygisel alustasin õpinguid kutsekas. Asusin õppima myygikorraldust, mis siis esimesel aastal keskendus myya paberite saamisele. Nii siis õppisin oma tööd(olin ju Selveris tööl) paremini tegema. See eriala sobib kyll oluliselt paremini kui keemia. Olen rahul.
Yhikast välja kolimisel on ka kõrvalnähud - olen oma sõpradest võõrdunud, enam pole kylaskäigud mõne sammu kaugusel ja aega on nagu kah vähemaks jäänud.
Põhjalas ma ka enam ei käi. Olen kodukana :D

2007 aasta

2007 aastal käisin 9 kuud kooli kõrvalt kaubamajas nõusid pesemas, õhtul hilja mõne tunni ja nii ei segand see kuidagi mu seltsielu, olin Põhjalas aktiivne ja käisin sõpradel tihti kylas. Toona elasin yhikas, seal olid mõne sammu kaugusel Silver, Veiko, Lill. Nii et oli kus käia. Muidugi see oli kohati masendav, nimelt Silveril oli tydruk, Veikol oli tydruk ja mina tundsin end viienda rattana. Nägin kui õnnelikud nad koos oma tydrukutega on ja hakkas ennast painama, et võiks ju kah mehe leida, poleks nii yxi. Mõeldud tehtud. Hakkasin netis tutvumisportaalide kaudu meest otsima.
Päris palju kirju tuli, mõned tulevad imekombel veel praegugi.
Juuni lõpus oli mul juba msnis päris mitu uut kontakti, kellega sai aegajalt ka suheldud, aga enam jaolt nagu hoidis miski tagasi, ei taht suurt midagi enda kohta avalda, tel numbrit polnd nõus andma, kokku polnd nõus saama. Asi just ei sujund.
Aga yxpäev sattusin yhe tyybiga lobisema ja see lõppes hilisöise suplusega(1.07). Koos sai käidud rannas piknikul, botaanikaaias,Hansapäevadel,Pärnu rannas.Siiani oleme koos.
Oktoobris läksin tööle Selverisse.
Jõulud veetsime minu ema juures.

2006 aasta

Kui ma aastal 2005 astusin Tartu Ülikooli, olin noor ja roheline. Uus elukoht, kaugel perest, kõik ymber ringi võõrad, ei teadnud veel mida tahan. Sai käidud yhe noormehega ja blogi lõin seepärast et jõudsin selgusele et enam ei soovi suhtlemist sellel tasandil jätkata ja nyyd me ei suhtlegi.
2006 algul liitusin EYS Põhjalaga, kus olin 1,5 aastat ysna aktiivne liige. Sai käidud palju igasugu yritustel: volber, aastapäevad, pannkoogihommikud, teeõhtud ja muud peod.
Suvel sain oma esimese töökogemuse- Tartu Kaubamajas koristajana.
Sügisel hakkasin karsklaseks, kuna kadus ära mõte koguaeg tõestada et naised suudavad mehi joomises trumbata, see sai nagu tõestatud ja polnd enam mõtet jätkata.
Milleks tarbida midagi mis:
1. maitseb halvasti
2. on mitte vajalik kulutus
3. põhjustab perevägivalda ja liiklusõnnetusi
Et siis nagu miks?! Ja nii ma siis oktoobris 2009 lõpetasin alkoholi tarbimise. Kõik siiamaani imestavad ja yritavad ikka miskit juua pakkuda.

3 aastat möödas

Imekombel on möödunud kolm aastat. Võõrdusin blogimisest kuna sai öeldud kõik mis mul toona öelda oli vaja, olukord mispärast ma blogi lõin sai lahenduse. Ja olukord "protected by silence" nagu oli mu blogi nimi muutus, nagu näha on nyyd nimeks "Tykike päikest".
Üldse nii palju on muutunud. Suhtumine on muutunud.
Kui kunagi oli kasutusel moto: mehed on sead ja neid pole vaja, sest naised saavad kõigega ise ja palju paremini hakkama, siis nyyd on mõtted muutund selles vallas kyll vaid natuke, sest naised ju peavad praktiliselt kõigega ise hakkama saama, kuna mehi pole kunagi õigel ajal õiges kohas.
Tykike päikest siis seepärast et mullle ei meeldi mossis näod. Naerata ise ja muudad nii enda kui ka teiste tuju paremaks.
Mis ajendas mind jälle blogima? Lihtsalt yht blogi lugedes tuli meelde et mul on ju ka kuskil blogi ja võiks ju vahest nati kribada et kunagi tulevikus oleks hea meenutada, et näe aastal 2009 tegin seda ja 2010 seda, oli vast elu.