Tolerants

Eestlased, venelased, brasiillased, ameeriklased, pikad, lyhikesed, noored, vanad, blondid, brünettid, punapead, tüsedad, saledad, andekad ja vähem andekad-maailmas on palju erinevaid inimesi. Kõigil neil on oma mõtted, soovid, unistused ja nägemus kuidas elada tuleks. Me ei tohi hukka mõista inimesi, kes ei käitu nagu meie ja ei jaga meie arvamust. Inimesi tuleks kohelda võrdväärselt, nende erinevustesse tuleks suhtuda tolerantselt. Ei tohiks asuda kedagi kritiseerima sellepärast kust ta pärineb või milliseks ta yhiskonna mõjul kujunenud on. Tihti on inimesed liiga äkilised teisi hukkamõistma. Kriitikud selle asemel, et teistes ainult halba näha, võiksid õppida nägema ka enda vigu ja leppida sellega, et eksimine on inimlik ja meil kõigil on oma head ja vead. Mis yhe jaoks on hea ei pruugi seda teise jaoks olla. Tuleks õppida nägema ka teiste vaatevinklist, mitte ainult enda omast, rohkem teistega arvestada. Mitte olla egoistlik uskudes et just sul on õigus ja kõik teised eksivad. Muidugi oleks tore kui kõik inimesed oleksid ilusad ja head-ideaalsed, paraku see aga nii pole ja pole ka õige yritada neid vägisi muuta. Kõik indiviidid ei saagi identsed olla, muidu kaoks see miski eriline-inimese enda identideet ja inimesed poleks enam millegi poolest erilised, vaid yks hall mass. Aga ka kriitikud on inimesed ja ma ei mõista neid hukka sellepärast, et nad on sellised nagu on. Tahaks ju, et nad teistesse paremini suhtuks, aga mul ei ole õigust neid vägisi muutuma sundida. Ma ainult loodan, et nad saavad kunagi aru, et nad võivad oma sõnadega teistele haiget teha ja tahavad siis ehk ise muutuda.

Vastlapäev

Eile oli vastlapäev. Otsustasime rahvaga, et võiks kõik yhiselt liugu laskma minna ja pärastpoole kuskil soeneda. Peale Algebra loengut käisime yhiselt kelku ostmas. Ostsime viie peale yhe kelgu ja ma ostsin persepanni ehk liuguri kah. Õhtul kell 8 saime rahvaga minu juures kokku.Olime kuuekesi: mina, Urmas, Erik, Tarmo, Meeli ja Marietta. Käisime Kassi-Toomel, seal oli täiega palju rahvast ja mäe kyljed olid nii libedad ja järsud, et kui korra alla lasid siis tagasi yles enam ei saanud. Ainus kord mil ma sealt alla lasin, jäi ysna hästi meelde- suu, silmad ja pluusi alune olid lund täis. Mäest yles ronimine oli paras akrobaatika- turnisin mööda puid yles ja kahjuks oli neid puid suht vähe. Poistel õnnestus kelk suht pilbasteks saada. Edasi läksime keemia hoone juurde. Sealt oli päris lahe alla lasta. Aga rahval hakkas kylm ja nii me väga kaua polnud. Oma viimasest liust otsustasin viimast võtta- vaatasin kaugele mul õnnestub sõitta. Ja ennäe imet jäin seisma täpselt keemiahoone ukse ees- õige keemik ikke. Edasi läksime minu juurde. Jõime teed, sõime hernesuppi ja vastlakukleid. Rahvas läks pool 12 minema.
Täna hommikul oli jube ärgata, silmad ei taht kuidagi lahti tulla ja pe padjalt tõusta, aga polnud muud valikut, keemia praksist juba puududa ei tasu. Nii olimegi kõik kohal ja avastasin, et polegi ainuke kes patja igatseb. Kõik olid nii uimaste nägudega. Eks see selle eilse kelgutamise tagajärg, rahvas lihtsalt väisis sellest mäest yles ruttamisest ja kylmast. Tuleks vist tihedamini kelgutamas või muud talvesporti harrastamas käia.