Eile oli vastlapäev. Otsustasime rahvaga, et võiks kõik yhiselt liugu laskma minna ja pärastpoole kuskil soeneda. Peale Algebra loengut käisime yhiselt kelku ostmas. Ostsime viie peale yhe kelgu ja ma ostsin persepanni ehk liuguri kah. Õhtul kell 8 saime rahvaga minu juures kokku.Olime kuuekesi: mina, Urmas, Erik, Tarmo, Meeli ja Marietta. Käisime Kassi-Toomel, seal oli täiega palju rahvast ja mäe kyljed olid nii libedad ja järsud, et kui korra alla lasid siis tagasi yles enam ei saanud. Ainus kord mil ma sealt alla lasin, jäi ysna hästi meelde- suu, silmad ja pluusi alune olid lund täis. Mäest yles ronimine oli paras akrobaatika- turnisin mööda puid yles ja kahjuks oli neid puid suht vähe. Poistel õnnestus kelk suht pilbasteks saada. Edasi läksime keemia hoone juurde. Sealt oli päris lahe alla lasta. Aga rahval hakkas kylm ja nii me väga kaua polnud. Oma viimasest liust otsustasin viimast võtta- vaatasin kaugele mul õnnestub sõitta. Ja ennäe imet jäin seisma täpselt keemiahoone ukse ees- õige keemik ikke. Edasi läksime minu juurde. Jõime teed, sõime hernesuppi ja vastlakukleid. Rahvas läks pool 12 minema.
Täna hommikul oli jube ärgata, silmad ei taht kuidagi lahti tulla ja pe padjalt tõusta, aga polnud muud valikut, keemia praksist juba puududa ei tasu. Nii olimegi kõik kohal ja avastasin, et polegi ainuke kes patja igatseb. Kõik olid nii uimaste nägudega. Eks see selle eilse kelgutamise tagajärg, rahvas lihtsalt väisis sellest mäest yles ruttamisest ja kylmast. Tuleks vist tihedamini kelgutamas või muud talvesporti harrastamas käia.
No comments:
Post a Comment