Mõtteid poistest

Ma saan poistega päris hästi läbi, vahel pareminigi kui tüdrukutega. Mu tutvusringkonda kuulub palju poisse: vanad klassikaaslased, sõprade sõbrad, inimesed kellega saad kuskil linna peal tuttavaks ja kursavennad.
Jah, mul on 3 lahedat kursavenda: T. , E. ja U. , nendega koos on fun. Võime lihtsalt tühjast-tähjast lobiseda, ükteisekulul nalja visata, koos pidu panna. Nad on mulle suurepärased semud.
Praegu suhtunud üldse kõikidesse poistesse kui semudesse, ma ei näe neis midagi enamat, ma pole millekski enamaks valmis. Tulin ülikooli, et haridus saada, leida omale uusi sõpru, õppida üksi hakkama saama ja e tlihtsalt lahedalt aega veeta, kui õppimisest aega jääb. Ma ei tulnud poisse vahtima ega nendega semmimisele aega raiskama. Ja nii nagu mul plaanis oli, nii ma ka teen. Miski ei tohi mind takistada. Võib juhtuda,et mu samm sellel teekonnal vääratab, aga ma astun rajale tagasi. Ülikool eelkõige.
On üks poiss, kes tahab sõprusest rohkem, aga seda ei saa ma talle pakkuda. Loodan, et ta ükskord ometi lepib sellega ja loobub katsetest mu meelt muuta. Näiliselt ja hetkeks võib tal see ju õnnestuda, aga see pole tegelikkus. Võin ju muidu tunduda igati jutukas, aga suhete teema kohal jään vakka, noogutan peaaegu kõigele, et ainult teema vahetust saada. Ega see noogutus siis nõusolekut tähenda.Ma ei suuda enam meid mõlemaid petta. Ma ei taha enam valetada ega teda vältida selleks, et pääseda millestki, mida ma ei taha, milleks valmis pole. Ma tean, et kui ta kõikke eelpool kirjutatut lugema juhtub, teeb see talle haiget, aga ma ei suuda seda enam kauem endale hoida.