Mõtteid poistest

Ma saan poistega päris hästi läbi, vahel pareminigi kui tüdrukutega. Mu tutvusringkonda kuulub palju poisse: vanad klassikaaslased, sõprade sõbrad, inimesed kellega saad kuskil linna peal tuttavaks ja kursavennad.
Jah, mul on 3 lahedat kursavenda: T. , E. ja U. , nendega koos on fun. Võime lihtsalt tühjast-tähjast lobiseda, ükteisekulul nalja visata, koos pidu panna. Nad on mulle suurepärased semud.
Praegu suhtunud üldse kõikidesse poistesse kui semudesse, ma ei näe neis midagi enamat, ma pole millekski enamaks valmis. Tulin ülikooli, et haridus saada, leida omale uusi sõpru, õppida üksi hakkama saama ja e tlihtsalt lahedalt aega veeta, kui õppimisest aega jääb. Ma ei tulnud poisse vahtima ega nendega semmimisele aega raiskama. Ja nii nagu mul plaanis oli, nii ma ka teen. Miski ei tohi mind takistada. Võib juhtuda,et mu samm sellel teekonnal vääratab, aga ma astun rajale tagasi. Ülikool eelkõige.
On üks poiss, kes tahab sõprusest rohkem, aga seda ei saa ma talle pakkuda. Loodan, et ta ükskord ometi lepib sellega ja loobub katsetest mu meelt muuta. Näiliselt ja hetkeks võib tal see ju õnnestuda, aga see pole tegelikkus. Võin ju muidu tunduda igati jutukas, aga suhete teema kohal jään vakka, noogutan peaaegu kõigele, et ainult teema vahetust saada. Ega see noogutus siis nõusolekut tähenda.Ma ei suuda enam meid mõlemaid petta. Ma ei taha enam valetada ega teda vältida selleks, et pääseda millestki, mida ma ei taha, milleks valmis pole. Ma tean, et kui ta kõikke eelpool kirjutatut lugema juhtub, teeb see talle haiget, aga ma ei suuda seda enam kauem endale hoida.

Vaikus

Vaikimine tundub lihtsa lahendusena, suust ei lahku ühtki sõna, mis vestluskaaslasele haiget teha võiks. Nii tundub vähemalt vaikijale. Pole küll õige käituda nii nagu on lihtsam, tuleks raskustele vastu astuda ja nad ületada. Aga kõik asjad ei lähe alati nii nagu õige on, inimesed teevad vigu, öeldakse ju et eksimine on inimlik. Minul õnnestub aga alati oma vigu korrata. Tean, et teen valesti aga see mind tavaliselt ei takista.
Vaikimine on viis kõik ebameeldiv ja hirmutav enesest eemale lükata. Võimalus nautida vaikust, vältida ebameeldivat teemat.
Aga teistele inimestele ei mõju see hästi. See võib nende tundeid riivata ja neile haiget teha, nemad ju ei tea vaikimise põhjust, ei tea, et mõnele küsimusele on parem mitte vastust ootadata.
Ma ei taha ühelegi inimesele halba, ei taha kedagi kurvastada, masendada, pahandada ja nii ma eelistan vaikimist vastusele, mis inimestes eelpool nimetatud tundeid esile võiks kutsuda. Mulle endale ei meeldi negatiivsed vastused, keeldumine. Seepärast üritan neid vältida, aga kõigele ei saa ju jah ka vastata, tuleb leida ei-le alternatiiv. Minu põhilised alternatiivid on vaikimine või siis vastus mis ei tähenda ei ei-d ega jah-i: õlakehitus, võibolla, ei tea, eksnäis jne. Aga need sõnad tähendavad ju üldkasutuses kahe-vahel olekut ja see võib olla suht segadust tekitav minu vestluskaaslasele. Aga ma lihtsalt ei suuda end selleni viia, et öelda midagi, mida teine inimene tõenäoliselt kuulda ei taha.
Ühesõnaga mu mõte on hea, tahan head, aga see, mis välja kukub pole seda teps mitte. Andke andeks kõik kellele ma oma vaikimisega haiget olen teinud ja ka edaspidi teen. Sorry.
Teadke, et ma ei tee seda kerge südamega ja et süümekad jäävad mind kauaks kummitama. Aga selline ma olen, vaikin, et teisi säästa.

Tahan, et inimesed mu lähedal oleks õnnelikud. Üritan teha kõik nende meele järgi. Enda tahtmistele ja mõtetele jätan vähe ruumi. Ja kui ma vahest ka endaga arvestan siis tekivad mul süümekad. Kui keegi mult teenet palub olen enamasti nõus ka siis kui mulle see igasugu lisakohustusi toob ja mu plaanide, teekonna, ajagraafikuga kokku ei lange. Ja mind muserdab, kui ma oma sõpru kuidagi aidata ei saa. Kui ma kuidagi oma käitumisega neile halba teen, neid kurvastan, siis piinab see kõik mind veel kaua.