Vaikus

Vaikimine tundub lihtsa lahendusena, suust ei lahku ühtki sõna, mis vestluskaaslasele haiget teha võiks. Nii tundub vähemalt vaikijale. Pole küll õige käituda nii nagu on lihtsam, tuleks raskustele vastu astuda ja nad ületada. Aga kõik asjad ei lähe alati nii nagu õige on, inimesed teevad vigu, öeldakse ju et eksimine on inimlik. Minul õnnestub aga alati oma vigu korrata. Tean, et teen valesti aga see mind tavaliselt ei takista.
Vaikimine on viis kõik ebameeldiv ja hirmutav enesest eemale lükata. Võimalus nautida vaikust, vältida ebameeldivat teemat.
Aga teistele inimestele ei mõju see hästi. See võib nende tundeid riivata ja neile haiget teha, nemad ju ei tea vaikimise põhjust, ei tea, et mõnele küsimusele on parem mitte vastust ootadata.
Ma ei taha ühelegi inimesele halba, ei taha kedagi kurvastada, masendada, pahandada ja nii ma eelistan vaikimist vastusele, mis inimestes eelpool nimetatud tundeid esile võiks kutsuda. Mulle endale ei meeldi negatiivsed vastused, keeldumine. Seepärast üritan neid vältida, aga kõigele ei saa ju jah ka vastata, tuleb leida ei-le alternatiiv. Minu põhilised alternatiivid on vaikimine või siis vastus mis ei tähenda ei ei-d ega jah-i: õlakehitus, võibolla, ei tea, eksnäis jne. Aga need sõnad tähendavad ju üldkasutuses kahe-vahel olekut ja see võib olla suht segadust tekitav minu vestluskaaslasele. Aga ma lihtsalt ei suuda end selleni viia, et öelda midagi, mida teine inimene tõenäoliselt kuulda ei taha.
Ühesõnaga mu mõte on hea, tahan head, aga see, mis välja kukub pole seda teps mitte. Andke andeks kõik kellele ma oma vaikimisega haiget olen teinud ja ka edaspidi teen. Sorry.
Teadke, et ma ei tee seda kerge südamega ja et süümekad jäävad mind kauaks kummitama. Aga selline ma olen, vaikin, et teisi säästa.