Tolerants

Eestlased, venelased, brasiillased, ameeriklased, pikad, lyhikesed, noored, vanad, blondid, brünettid, punapead, tüsedad, saledad, andekad ja vähem andekad-maailmas on palju erinevaid inimesi. Kõigil neil on oma mõtted, soovid, unistused ja nägemus kuidas elada tuleks. Me ei tohi hukka mõista inimesi, kes ei käitu nagu meie ja ei jaga meie arvamust. Inimesi tuleks kohelda võrdväärselt, nende erinevustesse tuleks suhtuda tolerantselt. Ei tohiks asuda kedagi kritiseerima sellepärast kust ta pärineb või milliseks ta yhiskonna mõjul kujunenud on. Tihti on inimesed liiga äkilised teisi hukkamõistma. Kriitikud selle asemel, et teistes ainult halba näha, võiksid õppida nägema ka enda vigu ja leppida sellega, et eksimine on inimlik ja meil kõigil on oma head ja vead. Mis yhe jaoks on hea ei pruugi seda teise jaoks olla. Tuleks õppida nägema ka teiste vaatevinklist, mitte ainult enda omast, rohkem teistega arvestada. Mitte olla egoistlik uskudes et just sul on õigus ja kõik teised eksivad. Muidugi oleks tore kui kõik inimesed oleksid ilusad ja head-ideaalsed, paraku see aga nii pole ja pole ka õige yritada neid vägisi muuta. Kõik indiviidid ei saagi identsed olla, muidu kaoks see miski eriline-inimese enda identideet ja inimesed poleks enam millegi poolest erilised, vaid yks hall mass. Aga ka kriitikud on inimesed ja ma ei mõista neid hukka sellepärast, et nad on sellised nagu on. Tahaks ju, et nad teistesse paremini suhtuks, aga mul ei ole õigust neid vägisi muutuma sundida. Ma ainult loodan, et nad saavad kunagi aru, et nad võivad oma sõnadega teistele haiget teha ja tahavad siis ehk ise muutuda.

Vastlapäev

Eile oli vastlapäev. Otsustasime rahvaga, et võiks kõik yhiselt liugu laskma minna ja pärastpoole kuskil soeneda. Peale Algebra loengut käisime yhiselt kelku ostmas. Ostsime viie peale yhe kelgu ja ma ostsin persepanni ehk liuguri kah. Õhtul kell 8 saime rahvaga minu juures kokku.Olime kuuekesi: mina, Urmas, Erik, Tarmo, Meeli ja Marietta. Käisime Kassi-Toomel, seal oli täiega palju rahvast ja mäe kyljed olid nii libedad ja järsud, et kui korra alla lasid siis tagasi yles enam ei saanud. Ainus kord mil ma sealt alla lasin, jäi ysna hästi meelde- suu, silmad ja pluusi alune olid lund täis. Mäest yles ronimine oli paras akrobaatika- turnisin mööda puid yles ja kahjuks oli neid puid suht vähe. Poistel õnnestus kelk suht pilbasteks saada. Edasi läksime keemia hoone juurde. Sealt oli päris lahe alla lasta. Aga rahval hakkas kylm ja nii me väga kaua polnud. Oma viimasest liust otsustasin viimast võtta- vaatasin kaugele mul õnnestub sõitta. Ja ennäe imet jäin seisma täpselt keemiahoone ukse ees- õige keemik ikke. Edasi läksime minu juurde. Jõime teed, sõime hernesuppi ja vastlakukleid. Rahvas läks pool 12 minema.
Täna hommikul oli jube ärgata, silmad ei taht kuidagi lahti tulla ja pe padjalt tõusta, aga polnud muud valikut, keemia praksist juba puududa ei tasu. Nii olimegi kõik kohal ja avastasin, et polegi ainuke kes patja igatseb. Kõik olid nii uimaste nägudega. Eks see selle eilse kelgutamise tagajärg, rahvas lihtsalt väisis sellest mäest yles ruttamisest ja kylmast. Tuleks vist tihedamini kelgutamas või muud talvesporti harrastamas käia.

Mõtteid poistest

Ma saan poistega päris hästi läbi, vahel pareminigi kui tüdrukutega. Mu tutvusringkonda kuulub palju poisse: vanad klassikaaslased, sõprade sõbrad, inimesed kellega saad kuskil linna peal tuttavaks ja kursavennad.
Jah, mul on 3 lahedat kursavenda: T. , E. ja U. , nendega koos on fun. Võime lihtsalt tühjast-tähjast lobiseda, ükteisekulul nalja visata, koos pidu panna. Nad on mulle suurepärased semud.
Praegu suhtunud üldse kõikidesse poistesse kui semudesse, ma ei näe neis midagi enamat, ma pole millekski enamaks valmis. Tulin ülikooli, et haridus saada, leida omale uusi sõpru, õppida üksi hakkama saama ja e tlihtsalt lahedalt aega veeta, kui õppimisest aega jääb. Ma ei tulnud poisse vahtima ega nendega semmimisele aega raiskama. Ja nii nagu mul plaanis oli, nii ma ka teen. Miski ei tohi mind takistada. Võib juhtuda,et mu samm sellel teekonnal vääratab, aga ma astun rajale tagasi. Ülikool eelkõige.
On üks poiss, kes tahab sõprusest rohkem, aga seda ei saa ma talle pakkuda. Loodan, et ta ükskord ometi lepib sellega ja loobub katsetest mu meelt muuta. Näiliselt ja hetkeks võib tal see ju õnnestuda, aga see pole tegelikkus. Võin ju muidu tunduda igati jutukas, aga suhete teema kohal jään vakka, noogutan peaaegu kõigele, et ainult teema vahetust saada. Ega see noogutus siis nõusolekut tähenda.Ma ei suuda enam meid mõlemaid petta. Ma ei taha enam valetada ega teda vältida selleks, et pääseda millestki, mida ma ei taha, milleks valmis pole. Ma tean, et kui ta kõikke eelpool kirjutatut lugema juhtub, teeb see talle haiget, aga ma ei suuda seda enam kauem endale hoida.

Vaikus

Vaikimine tundub lihtsa lahendusena, suust ei lahku ühtki sõna, mis vestluskaaslasele haiget teha võiks. Nii tundub vähemalt vaikijale. Pole küll õige käituda nii nagu on lihtsam, tuleks raskustele vastu astuda ja nad ületada. Aga kõik asjad ei lähe alati nii nagu õige on, inimesed teevad vigu, öeldakse ju et eksimine on inimlik. Minul õnnestub aga alati oma vigu korrata. Tean, et teen valesti aga see mind tavaliselt ei takista.
Vaikimine on viis kõik ebameeldiv ja hirmutav enesest eemale lükata. Võimalus nautida vaikust, vältida ebameeldivat teemat.
Aga teistele inimestele ei mõju see hästi. See võib nende tundeid riivata ja neile haiget teha, nemad ju ei tea vaikimise põhjust, ei tea, et mõnele küsimusele on parem mitte vastust ootadata.
Ma ei taha ühelegi inimesele halba, ei taha kedagi kurvastada, masendada, pahandada ja nii ma eelistan vaikimist vastusele, mis inimestes eelpool nimetatud tundeid esile võiks kutsuda. Mulle endale ei meeldi negatiivsed vastused, keeldumine. Seepärast üritan neid vältida, aga kõigele ei saa ju jah ka vastata, tuleb leida ei-le alternatiiv. Minu põhilised alternatiivid on vaikimine või siis vastus mis ei tähenda ei ei-d ega jah-i: õlakehitus, võibolla, ei tea, eksnäis jne. Aga need sõnad tähendavad ju üldkasutuses kahe-vahel olekut ja see võib olla suht segadust tekitav minu vestluskaaslasele. Aga ma lihtsalt ei suuda end selleni viia, et öelda midagi, mida teine inimene tõenäoliselt kuulda ei taha.
Ühesõnaga mu mõte on hea, tahan head, aga see, mis välja kukub pole seda teps mitte. Andke andeks kõik kellele ma oma vaikimisega haiget olen teinud ja ka edaspidi teen. Sorry.
Teadke, et ma ei tee seda kerge südamega ja et süümekad jäävad mind kauaks kummitama. Aga selline ma olen, vaikin, et teisi säästa.

Tahan, et inimesed mu lähedal oleks õnnelikud. Üritan teha kõik nende meele järgi. Enda tahtmistele ja mõtetele jätan vähe ruumi. Ja kui ma vahest ka endaga arvestan siis tekivad mul süümekad. Kui keegi mult teenet palub olen enamasti nõus ka siis kui mulle see igasugu lisakohustusi toob ja mu plaanide, teekonna, ajagraafikuga kokku ei lange. Ja mind muserdab, kui ma oma sõpru kuidagi aidata ei saa. Kui ma kuidagi oma käitumisega neile halba teen, neid kurvastan, siis piinab see kõik mind veel kaua.